Eesti keele ja teiste uurali keelte ja nende kõnelejate päritolust

Autor/koostaja: Ago Künnap

Eesti keel kuulub soome-ugri keelte rühma, mis koos samojeedi keeltega moodustab uurali keelte rühma. Selleks et mõista eesti keele ja tema kõnelejate päritolu, peame liikuma üsna ulatuslikult ajas ja ruumis ning arvestama terve rea mitmesuguste teaduste uurimistulemustega. Teisiti lihtsalt ei saa. Pealegi tuleb hoolitseda selle eest, et meie poolt kasutatavad teaduslikud andmed ja ideed oleksid kõige uuemad, sest vananenud viivad meid loomulikult eksiteele. Vanad eksiseletused on ju olemas ning me peame neist selgesti lahti ütlema. Toon neist laialt levinud ja harjumuspärastest eksiseletustest kohe alguseks paar tüüpilist näidet. Rahva osas on selleks kujutlus eestlaste saabumisest Eestisse umbes 5000 aasta eest kaugemal idas paiknenud algkodust ning eestlaste muistsest ja praegusest mongoliidisegususest. Keele osas on selleks kujutlus eesti keele põlvnemisest seal idas paiknenud algkodus umbkaudu 8000 aasta eest kõneldud algkeelest, mille järglasteks on ka kõik eesti keele nn. sugulaskeeled (läänemeresoome, ungari, mordva, mari, komi, samojeedi ja teised). Ehk teiste sõnadega: selles ammuses idapoolses algkodus elanud algrahvas, kes kõneles üht enam-vähem ühtset algkeelt, rändas algkodust laiali ning aja jooksul tekkis uutes asupaikades algkeelest rida teatud määral erinevaid keeli, mis võisid edasise laialirände käigus omakorda veelgi hargneda. Rände väidetav põhisuund oli seejuures loomulikult idast läände. Mitmete teaduste uusimad uurimistulemused näitavad, et need seletused ei põhine teaduslikult mitte millelgi. Eestlaste ja eesti keele päritolu on hoopis teistsugune. Selle mõistmiseks peame niisiis tegelema kaugete aegade ja maadega ning tegema seda kooskõlas tänapäeva teaduse saavutustega.

Uurali keelte kõnelejaskonna asualad ja olukord tänapäeval

Ainult kolmel uuralikeelsel rahval on tänapäeval olemas oma iseseisev riik, kus vastav uurali keel on elanikkonna enamiku ning ühtlasi riigikeeleks: Ungari, Soome ja Eesti. Tugevasti ümmardatult on maailmas ungari keele kõnelejaid 15 miljonit, soome keele kõnelejaid 5 miljonit ja eesti keele kõnelejaid 1 miljon (kõigi kolme ja eriti ungari keele korral elab neid olulisel määral väljaspool oma rahvusriigi piire). Kõik teised uurali keeled on väiksemad ja vähemuskeelteks eri riikides, enamasti Vene Föderatsioonis. Vähemuskeeltena on nende seisund eri riikides väga erinev, kuid keskelt läbi kehv, sageli lausa vilets. Ainsad praeguseks kättesaadavad ametlikud andmed endise Nõukogude Liidu territooriumi uurali rahvastest (erandina eestlased) pärinevad nimetatud impeeriumi rahvaloendustest, mis on kaugel täielikust usaldatavusest.

Sageli enamik lapsi ja mõnel juhul lapsed üldse ei valda Vene Föderatsioonis enam oma vana uurali emakeelt. Kuid emakeelsete lasteta pole keeltel tulevikku. Olen seetõttu Vene Föderatsiooni uurali keelte saatuse suhtes väga pessimistlik. Praegu tehakse nii Vene Föderatsiooni enda uurali keelte kõnelejate poolt kui ka Ungari, Soome ja Eesti poolt jõupingutusi seal kõneldavate uurali keelte tulevikuväljavaadete parandamiseks. Paraku jään selleski osas pessimistiks, sest uuralikeelsed vanemad ise soodustavad Venemaal valiseva panrussismi tõttu vene keele kasutamist emakeele asemel oma laste poolt, et luua neile paremaid eeldusi venekeelses ühiskonnas edasijõudmist.

Uurali keeleteaduse vana mudel

Tavapäraselt kõneldakse uurali sugulaskeelte rühmast ehk uurali keelkonnast, mis koosneb ühelt poolt soome-ugri ja teiselt poolt samojeedi keeltest. Teatmeteosed ja erialased allikad kogu maailmas on kaua esitanud ja esitavad edasi asja nii, nagu pärineksid uurali/soome-ugri keeled kuskilt ida poolt Eestit - vähemalt Volga jõe kandist või siis Uurali mägede lõunapoolsest ümbrusest, ehk koguni Siberist Aasias. Seal olevat kunagi - eri autorite järgi erineval ajal kuni 8000 aasta eest - asunud uurali keeli kõnelevate rahvastealgkodu, kus räägiti uurali algkeelt. Sedamööda, kuidas elanikkond rändas algkodust laiali, lagunes algkeel üha uuteks ja uuteks vahealgkeelteks ja need omakorda üksikkeelteks. Nii jõuti umbes 5000 aasta eest välja Balti mere kallastele, kus saabujad kõnelesid esialgu läänemeresoome vahealgkeelt, mis jagunes hiljem eri läänemeresoome keelteks (eesti, soome, isuri, liivi jne.).

Balti mere äärde olevat ida poolt jõutud just 5000 aasta eest, sest nii vanad on radiosüsiniku 14C meetodiga määratud kammkeraamika arheoloogilised leiud Balti mere kandis. Kammkeraamiline kultuur olevat aga levinud siia ida poolt ja eks seda olegi siis tõlgendatud kammkeraamilise soomeugrikeelse elanikkonna saabumisajana. Enne seda elanud Balti mere ümbruses tundmatut paleoeuroopa keelt kõnelnud europiidsed inimesed. Dendroloogiline kalibreering ehk puutüvede aastarõngaste abil täpsustamine on teinud 5000 aastast hiljem küll 7000 aastat. Samuti on selgunud, et siinne kammkeraamikatüüp võib olla vanem kui idapoolne. Populatsioonigeneetikud on tänapäevaks kindlaks teinud, et Euroopa soomeugrikeelne elanikkond põlvneb kõigi teiste eurooplastega ühisest europiidsest tüvest. Tagatipuks on rida uurali keeleteadlasi osutanud, et uurali keeled pole kuidagi tagasiviidavad ühisele lähtele - uurali algkeelele. Samuti on selgunud, et kiviaja kütid-kalurid-korilased ei võtnud ette põhjendamatuid ulatuslikke rändeid, aga just selline oleks olnud uurallaste postuleeritud idastränne.

Kust on siis pärit see uuralikeelse elanikkonna idastrände idee? Sellele küsimusele vastamiseks peame minema ajas tagasi 19. sajandisse, kui soomlastel ja eestlastel hakkasid tekkima rahvusluse alged. Sajandeid olid soomlased elanud rootslaste ja eestlased sakslaste ülemvõimu all. Rootslastel ja sakslastel olid indoeuroopakeelsete rahvastena "suured sugulased" kuni antiigi Kreeka ja Roomani välja. Iseteadvustuvad soomlased, aga ka eestlased soovisid, et neilgi oleks kuskil "suured sugulased". Selleks ajaks oli selgunud, et uurali keeled on mitmes suhtes sarnased valdavalt Aasias kõneldavate ja sealt pärinevate altai - turgi, mongoli ja tunguusi - keeltega. Samaaegselt mitmete saksa kultuuriruumi teadlastega, nagu viinlane Anton Boller ja berliinlane Wilhelm Schott, kes kirjutasid töid uurali ja altai keelte suguluse kohta, avaldati ka Eestis ja Soomes sellesuunalisi töid. 1838 ilmus Eestist pärit keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni arutlus soome-ugri rahvaste varasemast asupaigast ja nende keelelisest sugulusest "Kesk-Kõrg-Aasia" rahvastega. Soomes avaldas Herman Kellgren 1847 uurali-altai ühise "keelejuure" põhjenduskatse.

Uurali ja altai keelte soomlasest suuruurija Matias Aleksanteri Castrén uskus, et nn. keelesugulus tähendab ka vastavate keelte kõnelejate füüsilist sugulust. Ta püüdis osutada, et on olemas uurali-altai keelesugulus. Ühes kirjas Soome ühiskonnategelasele Johan Wilhelm Snelmanile 1844. aastast ütleb Castrén otse, et ta on püüdnud näidata, et soome rahvas ei seisa lahus maailmast ja maailma ajaloost, vaid on suguluses vähemalt ühe kuuendikuga inimkonnast. Jah, just selle "suure suguluse" pärast pidid kõik uuralikeelsed rahvad lausa Aasia südamest pärit olema ning teaduse tolleaegne ja mõneti veel hilisemgi tase lubas sellesse ka uskuda.

Sellest ajast peale, kui 18. sajandi alguseks märgati samojeedi keelte sarnasust soome-ugri keeltega, ja eriti alates 19. sajandi keskpaigast, kui samojeedi keeli õpiti paremini tundma, on samojeedi keeltel olnud oluline kohta uurali keeleteaduses. Ühtlasi on need keeled olnud ka omaette probleemide allikaks uralistikas (ning tänapäeval on neid probleeme üha juurde tulnud). Nimelt pandi juba ammu tähele, et vaatamata oma sarnasusele soome-ugri keeltega, on samojeedi keeled soome-ugri keeltest siiski oluliselt erinevad. Seepärast, kui postuleeriti uurali algkeel ja selle edasine jagunemine, arvati, et see algkeel jaguneski kõigepealt soome-ugri algkeeleks ja samojeedi algkeeleks. Just samojeedi keelte kõnelemisala paiknemine põhiliselt Lääne-Siberis ja seega uurali keeleala idaosas on koos samuti Lääne-Siberis paikneva obiugri - mansi ja handi - keelte kõnelemisalaga olnud uurali algkodu Lääne-Siberisse või vähemalt osalt sinna ulatuvasse Lõuna-Uuralite ümbruskonda paigutamise üheks inspireerijaks. Uurali algkodu sellise asupaiga postuleerimise korral on oletatud, et samojeedidja obiugrid on see osa uurali algkeele kõnelejaskonnast, mis jäi maha algkodusse või selle lähikonda, kui ülejäänud uurali keelte kõnelejad rändasid edasi lääne poole, jõudes välja Balti mere äärde. Itta maha jäänud samojeedi keeled oleksid seega väga arhailised uurali keeled, samal ajal kui lääne poole jõudnud uurali keeled sattusid kontakti indoeuroopa keeltega ning võtsid viimastelt vastu mitmesuguseid mõjutusi.

Vana mudel sattub kahtluse alla

Mitme teadusala uusimate andmete valguselon põhjust tõsiselt kahelda kõigis nendesoletustes. Need kahtlused tulenevad eelkõige populatiooonigeneetika ja füüsilise antropoloogia uusimatest uurimistulemustest. Kogu inimkonna ajalugu on milleski ühtne, kuid milleski ka väga erinev. Esimene hädaoht uurijale on see, et ta ei suuda alati näha kõiki spetsiifilisi erinevusi tänapäeva olukorra ja varasemate aegade vahel. Suurema osa oma olemasolu ajast elas inimkond kiviajas, s.t. oskas töödelda kive (lisaks puule ja luule, kuid mitte muud) tarberiistadeks. Suurema osa oma olemasolu ajast oli inimene ühtlasi kütt, kalur ja korilane. Seega toidu hankimise osas oli ta nn. anastaja, mitte karjakasvatajast ja põldurist tootja. Karjakasvatus ja põllundus hakkasid levima Euroopasse kõigest 10 000 aastat tagasi Türgi kandist. Tänapäine inimene ehk liik Homo sapiens sapiens oli aga saabunud oma ürgkodust Aafrikast Euroopasse juba umbkaudu 40 000 aasta eest. Tollal valitsesviimane jääaeg, mis oli jämedates joontes alanud 100 000 aasta eest ning lõppes umbes 10 000 aastat tagasi. Jääaega iseloomustas külmemate ja soojemate perioodide vaheldumine. Soojemal ajal võis inimene levida mitmeid kordi ka Põhja-Euroopasse kuni Põhja Jäämereni rannikuni välja. Külmenemine ja mannerjääga kaetud ala kasvamine sundisid teda korduvalt taganema lõuna poole. Ühtlasi pühkis mannerjäälaam minema ka kõik inimese ja tema tegevuse jäljed Põhja-Euroopas. Seepärast võime selliseid jälgi leida ainult pärast viimase jääaja viimast maksimumi.

Nimetatud viimase maksimumi ajal kattis mannerjää suurema osa Briti saartest, Taanist, Põhja-Saksamaast, Põhja-Poolast ja Leedust ning täielikult Läti, Eesti, Soome, Skandinaavia ja Koola poolsaare, Valge mere, Novaja Zemlja, Franz Josephi maa ja Teravmägede saared. Väiksemaid jäälaamu oli Euroopas mujalgi, eelkõige Islandi, Alpide ja Püreneede kohal. Jää ja külma eest lõunasse taandunud loomad ja inimesed koondusid refuugiumidesse ehk varjupaikadesse, kus säilisid tingimused elu edasikestmiseks. Jääaja maksimumi ajal oli kliima mitte ainult külm, vaid ka väga kuiv ega soodustanud taimekasvu. Refuugiumid olid seega alad, kus polnud mitte ainult soojem, vaid ka niiskem. Jääaja maksimumi ajal leidus Euroopas põhiliselt kolm sellist refuugiumi: läänepoolne Ibeeria refuugium Lõuna-Prantsusmaa ja Hispaania kandis, keskmine ja suhteliselt väike Balkani refuugium ning idapoolne Ukraina refuugium põhja pool Musta merd.

Populatsioonigeneetikud on kindlaks teinud mitmeid uuralikeelse elanikkonna geenitiiki puudutavaid olulisi seiku. Nimelt on kogu soomeugrikeelne elanikkond Euroopas olnud algselt europiidne. Ainult hiline, 1600 aasta eest alanud altaikeelse elanikkonna sisseränne kagust, Euraasia stepivööndist on levitanud soomeugrilaste asuala keskosas ulatuslikumalt mongoliidsust. Euroopa soomeugrilased põlvnevad, seda nii mitokondri DNA ehk emaliinide kui ka Y-kromosoomi ehk isaliinide (õigeminimeesliinide) osas, ülejäänud eurooplastega ühistest europiidsetest geeniliinidest. Nende emaliinides on eesti populatsioonigeneetiku Richard Villemsi järgi mongoliidsus esindatud vaid järgmises ulatuses: eestlased 0,2 %, soomlased, ungarlased ja mordvalased 2 %, saamid ja sürjakomid 5 %, karjalased ja marid 7 %, permikomid17 %, udmurdid 31 %. Seevastu Aasia poolel Lääne-Siberis esineb uuralikeelsel elanikkonnal mongoliidseid emaliine järgmises ulatuses: soomeugrikeelsed sürjakomid 12 %, handid ja mansid 31 % ning samojeedikeelsed neenetsid 53 %, nganassaanid 82 %, selkupid 36 %. Esitatud arvudest nähtub, et uuralikeelsetest rahvastest on kõige mongoliidsemad samojeedid ja obiugrid. Lisaks on selkuppidel neil ülekaalus olevatest europiidsetest emaliinidest teada, et nad on vähe hargnenud, mis osutab nende liinide suhteliselt hilisele päritolule selkuppide seas.

Silmas tuleb pidada lisaks veel seda, et mongoliidsete emaliinide nö. klassikaline komplekt, mis esineb näiteks hiinlastel, mongolitell ja kirgiisidel, koosneb emaliinidest A, B, F ja M. Seevastu soomlaste, saamide, karjalaste ja neenetsite hulgas on neist neljast levinud praktiliselt ainult M ja sedagi ainult üksikute variantide kujul. Seega pole läänemeresoomlaste ja neenetsite korral tegemist Euraasia stepivööndist immigreerunud altaikeelsetelt asukatelt saadud mongoliidsusega, vaid pigem nende M-liinidega, mis võisid domineerida ja sedagi üksikute variantidena hoopis paleosiberikeelsete põlisasukate seas (jukagiirid, ketid, Tshuktshid, itelmeenid ja teised). Lisaksin omalt poolt, et ma ei näe läänemeresoomlaste vähese esinemusega mongoliidsete M-liinide korral muud lähteallikat kui praegu pooleldi mongoliidsed neenetsid, kelle elunemisala ulatub tänapäeval läänes Valge mereni, seega läänemeresoome ja saami keelte kõnelemisalani. Pealegi võis läänemeresoome-saami keelte kõnelemisala kunagi varem ulatuda substraatse toponüümia andmeil praegusest tunduvalt ida poole, Euroopa kirdenurka, vähemalt praeguse komikeelse alani.

Juba mõne aja eest panid mitmed uurali keelte uurijad tähele, et samojeedi keeltel on üllatavalt palju erandlikke ühisjooni läänemeresoome ja osalt ka saami keeltega, mis ei esine üldse või ei ole sama selgelt jälgitavad ülejäänud soome-ugri keeltes. Seda asjaolu on nad seletanud sellega, et uurali algkeele pärand säilis paremini uurali keeleala lääne- ja idaperifeerias. Läänemeresoome-saami ja neenetsi keeleala praegune kokkupuutumine Valge mere ääres ning läänemeresoome keeleala kunagine ilmne ulatumine Uurali mägede lähedusse teeb minu meelest nende keelerühmade korral lääne- ja idaperifeeriast kõnelemise vähemalt küsitavaks. Pealegi olen ma veendunud, et mingit uurali algkeelt polnud üldse olemas. Vähemalt selles mõttes mitte, et kunagi oleks kuskil ida pool kõneldud mingit keelt, millest põlvnevad kõik uurali keeled. Seepärast ei pea ma võimalikuks kõnelda uurali algkeele pärandi paremast või halvemast säilimisest osas uurali keeltes.

Uurali keelte moodustumisel võis postuleeritud algkeelse algkodu asemel etendada väga olulist rolli küll osa põhjapoolse Euroopa elanikkonna koondumine viimase jääaja viimase maksimumi valitsedes 23 000 - 19 500 aasta eest Ukraina refuugiumi põhja pool Musta merd. Ukraina refuugiumis toimus sinna koondunud rohkem või vähem erinevate keelte omavaheline sarnastumine. Kui mannerjääkilbi sulades liikus Ukraina refuugiumi elanikkond lehvikukujuliselt põhjapoolse Euroopa jääjätumaale Inglismaast Uuraliteni, levisid sinna ka refuugiumis omavahel sarnastunud keeled, tänapäeva soome-ugri keelte eelkäijad. Kuid selles refuugiumis (ja refuugiumi suunast asustataval inimtühjal jääjätumaal) ei saanud sellal loomulikult olla mingeid mongoliidseid elanikke. Ka on vähe tõenäoline, et neid oleks tulnud Ida-Euroopasse Lääne-Siberist, sest seal laiusid tollal nn. Obi meri, mis ulatus Põhja Jäämerest Kasahstani steppideni, ja tohutud soomassiivid.

Idastrände idee asendub osalise ittarände ideega

Seda, et tugevasti mongoliidsed samojeedid ja ka küllalt mongoliidsed obiugrid kõnelevad soome-ugri tüüpi keeli, võib kõigil eespool nimetatud asjaoludel seletada ainult soome-ugri keelte levikuga Euroopast Lääne-Siberisse. Kas see eeldaks ka europiidse soomeugrikeelse elanikkonna mõningast migratsiooni sinna? Sellise migratsiooni oletust võib toetada isaliini N3 leviku analüüs populatsioonigeneetikute poolt. Ma tsiteerin Richard Villems'i poolt hiljuti kirjutatut: "Juba nelja-viie aasta eest selgus, et eestlaste, nagu ka soomlaste, saamide ja karjalaste isaliinid kattuvad oma põhijaotuses koguni palju ulatuslikumalt kui emaliinid. Ja samad isaliinid - konkreetselt N3 (vanad nimetused Tat C või haplogrupp 16) on levinenud laialt üle kogu idapoolse Euroopa: me jagame neid maride, mordvalaste, komide, udmurtidega - igati "sobivate" rahvastega selleks, et rääkida soome-ugri isaliinide ühtsusest. Kuid me jagame neid isaliine ka lätlaste, leedulaste, tatarlaste, tshuvashshide, evenkide, jakuutide, burjaatide ja paljude teiste Ida-Euroopa ja Siberi rahvastega, mis taas näitab, seekord läbi isaliinide, et me teeksime suure vea eeldades keelkonna-spetsiifiliste geenivariantide olemasolu. [...] ... isaliin N3 ulatub kuni tshuktshide ja korjakkideni - seega Kirde-Aasia ääreni välja, moodustades niimoodi pea ühtse vöö ümber Põhja Jäämere Euraasia-poolse külje. Meie praeguse teadmise kohaselt võib eeldada, et see isaliin tekkis / hakkas levima juba enne holotseeni, jääaja järgsel perioodil, eeldatavasti Ida-Euroopast, kus ta on kaugelt divergentsem kui Siberis." Villems nendib, et seejuures pole kaugeltki selge, kust isaliin N3 sai ikkagi alguse. Omalt poolt arvan ma, et kuigi isaliini N3 kui geneetilise mutatsiooni tekkekoht ja ka tekkepõhjus pole teada, selle liini levikusuund Ida-Euroopast Siberisse on aga geneetikute poolt eeldatav, kõneleb see soomeugrikeelsete meeste samasuunalise liikumise oletuse kasuks. Soomeugrikeelsete naiste osas pole selliseid levikusuunda määrata lubavaid geneetilisi markereid paraku seni teada. Seetõttu ei näita miski, kas küllalt arvukalt esinevad europiidsed emaliinid Siberi uuralikeelsel elanikkonal - hantidel ja mansidel 69 %, neenetsitel 47 %, nganassaanidel 18 % ja selkuppidel 64 % - on osaliseltki põhjustatud Euroopast pärit soomeugrikeelsete naiste poolt või mitte.

Traditsiooniliselt on osutatud uurali keelte tunduvale lähedusele altai keeltega. See lähedus on kahtlemata olemas ja tavaks on olnud arutada uurali ja altai algkeele teineteise naabruses paiknemise ning vastastikuse mõju üle. Ma olen ühe võimalusena välja pakkunud, et uurali ja altai keelte sarnasus võib pärineda juba inimese Aafrikast Euraasiasse rändamise aegadest, mitte hilisematest kontaktidest Euroopa ja Aasia vahel (kõnelemata idapoolsest uurali algkodust, millesse ma ei usu). Eelkõige ungari lingvist Jįnos Pusztay on veenvalt osutanud uurali keelte tunduvale sarnasusele paleosiberi keeltega. Tema järgi on samojeedi, ugri ja mõnes osas ka mordva keeled sarnasemad paleosiberi keeltega ning ülejäänud soome-ugri keeled sarnasemad altai keeltega.

Geneetikaandmed näivad niisiis osutavat, et obiugrid ja samojeedid on pidanud algselt kõnelema mingit muud keelt kui soome-ugri tüüpi keelt. Obiugri ja eriti samojeedi keelte suur sarnasus paleosiberi keeltega näitab, et nende varasemaks keeleks võis olla paleosiberi tüüpi keel. Seega pidid samojeedid läbi tegema keelevahetuse ja siirduma soome-ugri tüüpi keelele. Või vähemalt vastu võtma soome-ugri tüüpi tugevaid keelelisi mõjustusi. Samojeedi keelte erandlikud ühisjooned eelkõige läänemeresoome keeltega, mis puuduvad peamiselt mari ja permi keeltes, kõnelevad sellest, et uueks keeleks või peamiseks mõjuallikaks oli läänemeresoome tüüpi keel. Viimase oletuse kasuks räägib samojeedi ja läänemeresoome keeleala juba nimetatud varasem ja ka nüüdne ulatumine teineteise naabrusse Kirde-Euroopas. Tähendusrikas on see seik, et põhjasamojeedi keeled (neenetsi, enetsi and nganassaani) ilmutavad tunduvalt suuremat sarnasust läänemeresoome-saami keeltega kui lõunasamojeedi keeled (selkupi, väljasurnud kamassi ja matori). Samas on lõunasamojeedi keeled ilmselt tunduvalt altaipärasemad kui põhjasamojeedi keeled, kusjuures on mõeldav altai naaberkeelte suhteliselt hiline mõju lõunasamojeedi keeltele. Siinkohal ei tohi tähelepanuta jätta seda eespool juba esitatud fakti, et olemasolevail geneetikaandmeil on neenetsi meeste seas suur esinemus võimalike läänemeresoome keelemõjutuste levitajate isaliinil N3 (30-40,7 %), mis aga puudub selkuppidel nähtavasti täiesti. 

Kas keelte pidev eristumine või hoopis sarnastumine?

Maailma ajaloolises keeleteaduses on praegu käimas teoreetilise mudeli kardinaalne uuenemine, mille keskmes on jõukatsumine divergentsiteooria ja konvergentsiteooria vahel. Viimase ajani oli praktiliselt ainuvalitsevaks keelkondade tekke seletamine divergentsi, so. lahknemise, lahkukulgemise teel. Sellest annab kaudselt tunnistust ka senine keeleajalooline terminoloogia, mis on läbinisti biologistlik ning pärineb sisuliselt darwinistlikust liikide tekke õpetusest: keelkond ("keelepere"), algkeel ("keeleema"), selle tütarkeeled, algkeelsest tüvest võrsuv keelepuu oma hargnevate oksaharudega jne. jne. Nüüd on kiiresti levimas keelkondade tekke seletamine konvergentsi, so. lähenemise, koondumise teel. Maailmanimega inglise arheoloogi Colin Renfrew varasem seisukoht, mille järgi Euroopa keeleline indoeuroopastamine toimus sedamööda, kuidas indoeuroopakeelsed põldurid liikusid Türgi kandist kõikjale üle Euroopa, on üldtuntud. Hiljaaegu muutis Renfrew oma seisukohta kardinaalselt. Seda muutust võib iseloomustada lühidalt ning veidi lihtsustatult nii, et deemilise difusiooni ehk elanikkonna levimise kõrval on keeleliste protsesside mõjustajana oluline tähtsus justkultuurilisel difusioonil, mis leiab aset ilma rahvastiku ulatusliku migratsioonita. Miks Renfrew muutis oma seisukohta? Ta nimetab selle põhjusena ajaloolise keeleteaduse tulemusi konvergentsiteooria alal.

Lingvistilise konvergentsi varasem valitsemine läbi aegade on saanud selgelt formuleeritud põhjenduse Robert M. W. Dixoni raamatus "The Rise and Fall of Languages" (1997) ning Daniel Nettle'i raamatus "Linguistic Diversity" (1999). Nn. keelkonnad tekkisid maailmas peamiselt konvergentsi teel, seevastu nende divergentne teke oli erandlik. Viimati toimis lingvistiline divergents laiaulatuslikult tänapäise inimese Homo sapiens sapiensi väljarände ajal Ida-Aafrika algkodust ning lõppes siis, kui inimene oli asutanud kogu maailma. Siitpeale oli tegemist pideva konvergentsiga, mis katkes kiviajal vaid erandkorras looduslike katastroofide või uute liiklus- ja töövahendite kasutuselevõtu tulemusena - mõlemad põhjustasid küttidest-kaluritest-korilastest elanikkonna migratsiooni. Alles põllunduse ja karjanduse ulatuslik levik lõi uuesti eeldused lingvistilise divergentsi hoogsamaks toimimiseks.

Igas iseseisvas soomeugrikeelses riigis on olnud juba mõnda aega küllalt silmapaistvalt tegev üks konvergentsimeelne uralist (tuntud rohkem kontaktiteoreetikute nime all). Ungaris kirjutab oma diakroonilisi töid konvergentsiteooria vaimus juba 1980-ndatest aastatest peale János Pusztay, Eestis teen seda 1990-ndate algusest alates mina ja Soomes 1990-ndate keskpaigast Kalevi Wiik. Meie, kolme lingvisti, ja soome ajaloolase Kyösti Julku eestvõttel moodustati 1997. aastal mitteformaalne üleeuroopaline multidistsiplinaarne töörühm "The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia". Töörühma uurimistöö tulemusena on kujunenud muuhulgas seisukoht, et eestlaste täiesti europiidsed soomeugrikeelsed esivanemad saabusid taganeva mannerjää kannul Eesti alale üldjoontes lõuna poolt hiljemalt 12 000 aasta eest ning seejärel pole Eestis arvestatavaid rahvastikurändeid enam toimunud (ainsa erandina väga hiline, nõukogude okupatsiooni aegne läbi- ja sisseränne). Eestlaste lähimad geneetilised sugulased olid ja on ka praegu naaberrahvad, sõltumata sellest, millist keelt nad kõnelevad; kaugemas plaanis on eestlased geneetiliselt igati tavalised eurooplased. Eesti ja teiste läänemeresoome keelte kõnelejate keeleteadlaste poolt postuleeritud (kalibreeritult) 7000 aasta tagusest idast saabumisest ei näe eesti arheoloogid nende endi väitel mingeid jälgi. Nad väidavad õigesti, et idastrände eksiseletuse lõid lingvistid üksi.

Füüsilised antropoloogid on hiljuti kinnitanud Eesti ala aastatuhandete vanuste arheoloogiliste koljuleidude europiidsust. Varem on koljuleidudel esinevat ning Euroopas kunagi laialt levinud näo lamedust ning esileulatuvaid põsesarnu peetud ekslikult tõenduseks koljude mongoliidisegusest.

Kõigil neil asjaoludel pole alust oletada ka, et Eestis oleks kunagi kõneldud muud kui põhiliselt soomeugrilist eesti keelt.

Lisaks olen seisukohal, et kunagi pole eksisteerinud mingit läänemeresoome algkeelt(kõnelemata läänemeresoome-saami algkeelest). Eesti keele varasem kuju ei olnud tingimata ülilähedane tänapäeva soome keelele, seega valdavalt aglutinatiivne, koos järgneva muutumisega üha rohkem fusionaalseks (flektiivseks) eelkõige indoeuroopa naaberkeelte mõjul. Kuna läänemeresoome keelerühm on tõenäoliselt moodustunud varem suhteliselt erinevate keelte konvergentsi teel, on eesti keeles (nagu teisteski läänemeresoome keeltes) säilinud jooni sellest kunagisest erinevusest.

Minnes läänemeresoome alakeelerühma vaatluselt üle kogu uurali keelerühma juurde, tuleb kõigepealt rõhutada eespool nimetatud seika, et samojeedi keeled on minu arvates tekkinud sel teel, et tugevasti mongoliidsed samojeedid, kes kõnelesid varem usutavasti paleosiberi keelekuju, läksid üle soome-ugri keelekujule. Kui see oletus on õige, oli samojeedide poolt omaks võetud uueks keelekujuks selline, mis oli väga lähedane läänemeresoome keeltele. Viimasest asjaolust annavad tunnistust läänemeresoome ja samojeedi keelte ehituslikud ühisjooned, mis puuduvad täiesti mari ja permi keeltes, võides osaliselt esineda aga saami, mordva ja ugri keeltes. Traditsionalistide poolt rekonstrueeritav soome-ugri (või uurali) algkeel oli paremal juhul mingi lingua franca või vahenduskeel, mis on kaasa aidanud nende keelte kunagisele konvergentsile. Seda vahenduskeelt kasutati Kalevi Wiiki järgi algselt jääaegses Ukraina refuugiumis põhja pool Musta merd, kust ta levis koos sulava mannerjää kannul liikuva elanikkonnaga kogu põhjapoolsesse Euroopasse. (Soome-ugri lingua franca võidi tuua Ukraina refuugiumisse sisse põhja poolt juba siis, kui taganeti pealetungiva jää eest sellesse pelgupaika.)

Niisugused ebakonventsionaalsed seisukohad on kutsunud esile terava vastureaktsiooni traditsionalistlike uralistide seas ega ole leidnud nende üldist heakskiitu. On aga naeruväärne väita, et mingil teadusalal on õige see, mida enamvähem kõik selle ala esindajad õigeks peavad. Kellel oli õigus: kas "enamvähem kõigil" või tuleriidal põletatud Giordano Brunol või oma õpetusest lahti ütlema sunnitud Galileo Galileil, kes väidetavalt alles surivoodil söandas kuuldavale tuua oma lendlauseks saanud sõnad "Eppur si muove!"? Traditsionalistlike uralistide soovimatus või suutmatus arvestada populatsioonigeneetika ja füüsilise antropoloogia uusimate uurimistulemustega ning tänapäevaste teoreetiliste suundumustega arheoloogias ja ajaloolises lingvistikas ei ole mingi õigustus nende vananenud lingvistilisele mudelile, mis ei kujuta endast midagi muud kui eksiseletuste kogumit.

Soome-ugri keeled saartena tänapäeva Euroopa keelemeres

Uuralikeelsed alad paiknevad tänapäeval üksikute saartena indoeuroopakeelse elanikkonna meres (ainukeseks mitteindoeuroopa keeleks lisaks uurali keeltele on baski keel Püreneedes). Enamik saari piirneb täielikult või osaliselt slaavi keelealaga, lisaks sellele eesti keel ka balti keelealaga, saami ja ungari keel ka germaani keelalaga ning ungari keel veel ka romaani keelealaga. Kuid mitte alati pole see olnud nii: indoeuroopa keelte levik üle kogu Euroopa on toimunud suhteliselt hilisel ajal. Pole tänini selge, kustkandist indoeuroopa keelte selline levik lähtus. Indoeuroopakeelse elanikkonna algkodu on paigutatud teistkümnesse eri kohta Euraasia territooriumil. Kuid ma hoiduksin meelsamini üldse rääkimast algkodudest ja algkeeltest kui väga vaieldavatest konstruktidest, mida nad on kahtlemata ka indoeuroopa keelte korral. Katsume pigem luua endale mingi pildi sellest, milline oli Euroopa keelesituatsioon enne indoeuroopa keelte levikut üle kogu Euroopa.

Kui inimesed levisid refuugiumitest pärast jääaja viimase maksimumi jääjätumaale, võis Kalevi Wiiki järgi tekkida olukord, kus läänepoolses Euroopas kõneldi Ibeeria refuugiumist ja idapoolses Euroopas Ukraina refuugiumist pärit keeli. Lääne pool kõneldi keeli, millest me tänapäeval midagi ei tea, kuid eeldatavasti võisid nad olla baski tüüpi, sest hiljem siia levinud indoeuroopa keeltes säilis kohalike keelte jälgi ja need jäljed on tõlgendatavad baskipärastena. Ida pool kõneldi eeldatavasti soome-ugri tüüpi keeli. Euroopa keskel puutusid need kaks keeleala kokku ning võisid siinkandis teineteisega osaliselt ka seguneda. Nimetatud kahest keelealast lõuna pool kõneldi tõenäoliselt mingeid muid nüüdseks kadunud keeli. Seal paiknenud väikese Balkani refuugiumi elanikkonna leviala oli piiratud ega võinud tollal kuigivõrd mõjustada põhjapoolset Euroopat. Loomulikult pole välistatud, et ka põhjapoolses Euroopas leidus keeli, mis ei kuulunud baski või soome-ugri tüüpi keelte hulka.

Üheks jääaja lõpu paiku Euroopa kiviaegseid elanikke liikuma pannud jõuks võis olla tollane vulkaaniline aktiivsus Kesk-Euroopas. Teatavasti leidub praeguse Saksamaa lääneosas paikneval Eifeli platool umbes 50 vulkaanikraatrit, mis on tegelikult suhteliselt madala ringvalliga süvendid maapinnas, osa neist täitunud veega ja saanud seega järvedeks. Vulkaaniline aktiivsus esines seal kolmel perioodil: esimene ajavahemikus 570 000 - 300 000. teine 300 000 - 100 000 ja kolmas 13 000 - 11 000 aastat tagasi. Umbes 13 000 aasta eest purskas üsna tugevasti Laachi vulkaan ja hiljem, ligikaudu 11 000 aatat tagasi ning palju nõrgemini Ulmi vulkaan. Laachi purse toimus ilmselt hiliskevadel või varasuvel ning aktiivseim purskeperiood võis kesta kümmekond tundi, kogu purse aga mitu päeva. Purskesammas oli vähemalt 20 kilomeetri kõrgune, lööklaine õhukuumus Laachi lähikonnas ulatus kuni 250 kraadini. Tuul kandis vulkaanilist tuhka kohati sadade, teisal üle 1000 kilomeetri kaugusele (sealhulgas Põhja-Poola, Lõuna-Rootsi, Läti, Eesti ja Põhja-Itaalia territooriumile). Samaaegne vihmasadu, mille võis esile kutsuda purskeainese keemiline koostis ise, muutis tuha vedelaks tuhaporiks. Viimane kattis suured alad Kesk-Euroopas - eelkõige enamiku Saksamaa territooriumist - keskmiselt mõne sentimeetri kuni mõne millimeetri paksuse kihiga. Sellele lisandus kivisadu, sealhulga kraatri lähiümbruses suurte kivimürakate näol, samuti vähene laava väljavalgumine purskekoldest.

Tõenäoliselt eelnes purskele maavärina taolisi tõukeid ja gaasieritisi koos tugeva mürinaga, mis pidi pagendama inimesed ja loomad juba enne purset epitsentrist eemale. Tuhapori ja happeline vihm kahjustasid tugevasti kevad-suvist taimkatet. Atmosfääri jäänud purskeproduktid neelasid päikesekiirgust ja põhjustasid ilmastiku mõningase külmenemise kuuel järgneval aastal. Loomad põgenesid seetõttu katastroofialalt igas ilmakaares ja neid küttiv inimene järgnes loomadele. Arheoloogiandmed lubavad oletada, et põgenikud jõudsid idasuunas välja koguni praeguse Kesk-Venemaani. Katastroofiala taimestiku uuenedes võis inimene sinna jälle elama asuda, kuni ilmselt Ulmi purse neid sealt taas ajutiselt eemale peletas. Toimunu segas ulatuslikul alal Euroopas geene ja keeli. Nii näiteks võis ta minu arvates kaasa aidata teadaolevalt Ibeeria refuugiumist pärineva emaliinide haplogrupi V jõudmisele Balti mere lõuna- ja idarannikule välja, seega ka eestlaste esivanemateni.

Indoeuroopa keelte võidukäik

Kui umbes 10 000 aasta eest hakati Lähis-Idas minema üle põllundusele, kaasnes seal sellega ootuspärane elanikkonna arvu kasv. Oleks oodanud, et elanikkonna kasvuga kaasneb peagi laialiränne üha uue maa viljelemise sihiga. Seda esialgu siiski ei toimunud. Mõeldavaks takistuseks võisid olla tihedalt elavate inimeste seas hõlpsasti levivad hävitavad epideemiad ja/või põllundusest rikastunud inimrühmade vahelised ohvriterohked röövsõjad. 9 000 aasta eest levis põllundus siiski Türgi kaudu piki Vahemere rannikut lääne suunas. Euroopa keskossa jõudis põllundus 7 500 aasta eest. Arheoloogiline leiumaterjal osutab, et umbes Pariisi laiuskraadini välja oli tegemist lõunapoolsete põldurite massilise migratsiooniga. Mõned uurijad on oletanud, et neid põldureid sundis liikvele 7 500 aasta eest aset leidnud suur veeuputus (mis näib kajastuvat ka Mesopotaamiast pärinevas eeposes "Gilgamesh" ja hilisemas Vanas Testamendis). Veeuputus seisnes selles, et mannerjää sulamisest tõusnud maailmamere veetase osutus olevat üle saja meetri kõrgemal kui tollal maailmamerest isoleeritud ja mageveeliseks järveks muutunud Musta mere veepind. Vahemere vesi murdis maha maatõkke praeguse Bosporuse väina kohal ja tungis plahvatuslikult sisse madalama veepinnaga Musta merre (õieti tollasesse järve). Viimase veetase tõusis kiiresti 107 meetri võrra ja ujutas üle Musta mere laialdased rannikualad, seejuures eriti ulatuslikult madaliku merest loode ja põhja pool. Üleujutusala elanikud võisid tollal olla juba kõrge ühiskondliku arengutasemega põldurid ja karjakasvatajad, kellest osa võiski paanilise põgenemise käigus hõivata Euroopa keskosa, tuues sinna oma kultuuri koos põllundusega.

Kui Euroopa keskossa migreerunud põldurid olid indoeuroopakeelsed, nagu enamasti arvatakse, jõudsid koos nendega sinna, baski ja soome-ugri tüüpi keelte naabrusse ka indoeuroopa keeled Euroopa keskosast levis põllundus edasi lääne ja põhja suunas mitte enam põldurite massilise migratsiooni tõttu, vaid eelkõige kultuurilise difusiooni teel. See tähendab, et põldurite massilise migratsiooni asemel võis nüüd tegemist olla kõigest väikesearvulise nn. pioneerkolonisatsiooniga ning küttidest-kaluritest-korilastest naabrid õppisid ise teravilja kasvatama. Niiviisi levis põllundus Euroopas üha kaugemale. Eesti territooriumilt on leitud jälgi viljakasvatuse algetest juba 5 000 aasta eest, kuid loomulikult vaid algetest, sest lõplikult läksid eestlased põllundusele üle alles palju hiljem. Arvatakse, et koos põllundusega levisid ka indoeuroopa keeled. Kalevi Wiiki järgi võtsid kütid-kalurid-korilased koos põllundusega üle ka põldurite sotsiaalselt prestiizhssed keeled. See tähendab, et näiteks soome-ugri keelte kõnelejad õppisid ära indoeuroopa keeled. Kuid see toimus nii, nagu võõraid keeli ikka õpitakse: uude õpitud keelde jäid sisse häälduse, grammatiliste vormide ja lausete moodustamise vead, teiste sõnadega soome-ugri keelte jäänuknähtused ehk substraat.

Nii sündisid Wiik'i järgi põhjaindoeuroopa - germaani, balti ja slaavi - keeled, mis tõepoolest erinevad kõigist teistest indoeuroopa keeltest. Selline keelevahetusvöönd moodustus Wiiki järgi ümber kogu indoeuroopakeelsete põldurite elamisala Euroopa keskosas. Indoeuroopa keelte vigadega äraõppimise teel tekkisid - germaani, balti ja slaavi keeltele lisaks - itaali ja keldi keeled, ida pool indoeuroopa tüüpi iraani keelte põhjal sküüdi keeled ning hiljem (alates ajast 1600 aastat tagasi) veel altai tüüpi turgi keelte põhjal nähtavasti tshuvashi ja bashkiiri keel. Slaavi keelte sündi sellise keelevahetuse teel on oletatud ka enne Wiiki ning slaavi keelte osas on vaieldud Wiikile seni kõige vähem vastu. Kõige tugevama kriitika osaliseks on aga saanud Wiiki oletus germaani keelte korral. Aeg näitab, kas Wiikil on õigus, kuid loomulikult on tema seletus vägagi mõeldav, kuigi mitte tingimata ainumõeldav.

Minu tähelepanu on äratanud prantsuse lingvisti Jean-Luc Moreau poolt hiljuti rõhutatud võimalus, et indoeuroopakeelsed inimesed polnudki ehk algselt põldurid, vaid sõjaliselt hästi treenitud ja varustatud ratsanike vägi, kes liikus leviva põllunduse kannul ja alistas põldurid oma ülemvõimule. Sellise sõjaväelise eliidi indoeuroopa keel sai ka allutatute keeleks. Niisuguse võimalusega peab igatahes arvestama, sest, nagu Moreau ütleb, küttimise-kalastamise ja põllunduse-karjakasvatamise kui elatise hankimise kahe viisi kõrval ei tohi unustada ka kolmandat - vargust. Lisaksin omalt poolt, et ka sellise röövratsanike stsenaariumi korral jääb ebaselgeks, kust nad liikvele läksid, kuid hobuste rolli rõhutamine võib viidata hobusekasvatuse hällile, mis paiknes Euraasia stepialal põhja pool Musta ja Kaspia merd.

Eestlased jäid eestikeelseteks eestlasteks

Miks jäi aga näiteks Eesti ala Euroopa keelelise indoeuropiseerumise käigus ikkagi soomeugrikeelseks? Kalevi Wiiki järgi sellepärast, et siinkandis oli külm ilmastik ja kuusemetsade tõttu happeline pinnas, mis ei olnud põllunduse algseks levikuks soodsad. Tollal siia sattunud indoeuroopakeelsed põllunduse pioneerid pidid hakkama ka ise küttideks-kaluriteks ning läksid üle siinsetes oludes prestiizhssema elatushankimise viisi esindajate soome-ugri keeltele. Selline seletus on igati mõeldav. Iseasi on see, et ligikaudu samasugustes looduslikes tingimustes võitsid Skandinaavias ja praegusel Venemaal hiljem ikkagi indoeuroopa keeled, kuid seda juba teistel asjaoludel: indoeuroopakeelsete riiklike formatsioonide tekkimine jmst., mille täismõjust jäi Eesti kaua eemale. Wiiki teooriat keelevahetuse osas toetab eestlaste ja teiste läänemeresoomekeelsete rahvaste suur geneetiline lähedus oma indoeuroopakeelsete naabritega, eriti germaani- ja baltikeelsetega. Eriti suur, peaaegu identsusele lähenev on Richard Villemsi järgi muide eestlaste geneetiline ühtelangevus baltikeelsete lätlaste ja leedulastega, seda nii emaliinide kui isaliinide osas (jääb tõesti lausa mulje, nagu oleksidki viimased vaid keelevahetuse läbi teinud eestlased). Soome-ugri ja eelkõige läänemeresoome keelte kasutamisest lõuna pool nende praegust kõnelemisala annavad tunnistust ka Läti, Leedu, Poola, Valgevene ja Ukraina substraatsed kohanimed. Wiik märgib küll õigesti, et mida kaugemal, seda hõredamini need kohanimed esinevad ja seda raskemini kindlaksmääratavad nad on. See on muidugi loomulik asjade seis, eriti ajalise distantsi erinevusi silmas pidades: mida rohkem lõuna poole, seda varem toimus üleminek indoeuroopa keeltele. Ajal on aga ju sama omadus mis kunagisel mannerjäälaamal - pikkamisi, kuid järjekindlalt pühib ta lõpuks kõik inimtoimingute - ka keeleliste - varasemad jäljed minema.

Küllap olid oma Aafrika algkodust väljarändavad inimesed küllalt tumedad, sest tume nahk kaitseb inimest ekvaatori lähedal tugeva päikesekiirguse eest. Pole päris selge, kuidas sellistest inimestest kujunes välja hilisem väga hele suurekasvuline inimtüüp, kelle hulka kuuluvad ka eestlased. Üheks seletuseks on juhuslike geneetiliste mutatsioonide kuhjumine mingil inimrühmal. Ammu on ka arvatud, et see võis toimuda põhjapoolsetel aladel loodusliku valiku teel, sest suur hele nahapind püüdis põhjamaal paremini siinset vähest päikesekiirgust, mida inimene ju hädasti vajas. Eesti teadlane Valdar Parve on oletanud, et tüüp tekkis Põhja-Euroopa põldurite seas teraviljatoidule siirdumise ja lihatoidu tunduva vähenemise tõttu. Kuna nii jäi puudu vitamiinide loomulikust allikast - lihast -, tuli see korvata siinse vähese päikesekiirguse parema püüdmisega, sest päikesekiirgus toodab organismis taimsetest protovitamiinidest vitamiine. Parve järgi võis põhjamaa põlduritel nahavärv anda tunda koguni väga drastilisel viisil: väikesekasvulistel tumedatel naistel tekkis vitamiinipuudusest sünnitusava ahtus ja verehüübimatus, mille tõttu sünnitamisel surdi. Lisaksin, et sellised naised ei saanud sageli järglasi tõenäoliselt ka sellepärast, et mehed hakkasid eelistama suurekasvulisi heledaid naisi kui soojätkamiseks võimelisemaid. Niisuguse seletuse usutavust tõstab asjaolu, et meist veelgi põhja pool elavad lihatoidulised rahvad - saamid, tshuktshid, eskimod jt. - on väikesekasvulised ja tumedad. Ka lõunapoolsed rahvad on valdavalt tumedama nahaga, sest seal on rohkem päikesekiirgust ning lisaks kasvab ka vitamiinirikkaid õlitaimi. Kõnealune looduslik valik põhjamaal eelistas seega heledama nahaga indiviide. Kuid nahavärvus tuleneb üldisest pigmendihulgast ja nii kaasnes naha heledusega ka karvakasvu ja silmade heledus. Põhjapoolse Euroopa kesk- ja lääneosas levinud inimtüüp, kellel Wiik loetleb neli põhilist välistunnust: heledus (nahk, juuksed ja silmad), pikk kasv, suur pea ning ovaalne näokuju, võib seega olla kohapeal kujunenud. Tänapäevane muutunud toitumisviis on loomulikult muutnud ka inimese eksisteerimistingimusi.

Eestis kõneldav eesti keel - nagu teisedki läänemeresoome keeled - võttis tema naabrusse jõudnud indoeuroopa keeltelt aastatuhandete jooksul vastu hulgaliselt mõjustusi. Seejuures on neid mõjustusi kõige rohkem tulnud germaani, balti ja slaavi keeltest (siin pole enam oluline, kas need keeled ise sündisid kunagi sel teel, et soomeugrikeelsed elanikud õppisid ära indoeuroopa keeled või mitte). Enim puudutab see sõnavara: umbes 30 % eesti sõnatüvedest on saadud germaani keeltest, 3 % balti keeltest ja 7 % slaavi keeltest. Mõnel määral on need keeled mõjustanud ka eesti keele grammatilist ehitust. Kõigil loetletud juhtudel on tegemist pealeladestise ehk superstraadiga. Kuid traditsiooniliselt on oletatud, et eesti keeles leidub ka jäänuk- ehk substraatsõnu tundmatust mitteindoeuroopa keelest või keeltest. Nendeks on peetud sõnu kõrb, neem, oja, saar ja rida teisi (enamasti vastetega teistes läänemeresoome keeltes). Niisuguse oletuse taustaks on see asjaolu, et neil sõnadel puuduvad soome-ugri etümoloogiad, s.t. häälikulised vasted teistes soome-ugri keeltes peale läänemeresoome keelte. Viimasest asjaolust on tehtud järeldus, et nad peavad pärinema tundmatust keelest, mida kõneldi Läänemere ümbruses enne soomeugrikeelsete elanike siia saabumist. Põhimõtteliselt ei saa nende sõnade substraatset päritolu muidugi välistada, kuid minu jaoks pole nende substraatsuse tõenduseks mingil juhul vastete puudumine teistes soome.ugri keeltes. Kui loobuda tradistioonilisest eksiseletusest kõigi soome-ugri keelte põlvnemisest idapoolses algkodus kunagi kõneldud algkeelest ja ekslikust keelepuumudelist ning näha selle asemel soome-ugri keelte kujunemist rohkem või vähem erinevate keelte omavahelise sarnastumise teel, võivad kõrb, neem, oja, saar jt. olla lihtsalt sarnastumisprotsessi objektideks olnud keelte omad sõnad (kui soovitakse, siis võib neid nimetada soome-ugri keelte rühma nö. sisesubstraadiks). Ehk teiste sõnadega: kõrb, neem, oja, saar jt. ongi ehk just need igipõlised eesti keele omad sõnad, mida sarnastumisprotsess teiste tulevaste soome-ugri keeltega pole minema pühkinud. Äsjase vaatluse juures nägime, kuidas traditsioonilistest seisukohtadest loobumine asetab asjad hoopis uude valgusse, tehes antud juhul kõige võõramast ja seletamatumast kõige omasema ja iseenesestmõistetavama.

Keelelt soome-ugrilased, geneetiliselt ja kultuuriliselt eurooplased: kokkuvõtteks

Võttes kokku kõik eespool öeldu, võime konstateerida, et eestlased on säilitanud indoeuroopa keelelises ümbruses - lähinaabritest eelkõige koos soomlastega - oma igipõlise paleoeuroopaliku soomeugri keele. Seejuures on eesti keel olnud Eestis läbi aegade just eesti keel, kuigi ta on aja jooksul loomulikult teinud läbi üsna suuri muutusi, sealhulgas võtnud vastu mõjustusi indoeuroopa naaberkeeltest, eelkõige suure hulga sõnu. (Ma räägin lihtsustatult kogu aeg tänapäeva keeltest, jättes kõrvale nende murreteks jagunemise.) Eesti keelele on alati olnud omased teatud omad jooned, mis pärinevad nendest rohkem või vähem erinevatest keeltest, mis paljude aastatuhandete jooksul said sarnastumise teel soome-ugri keelteks. Eriti intensiivne pidi see sarnastumine olema jääaja viimase maksimumi ajal 23 000 - 19 500 aasta eest suhteliselt kitsaalalises Ukraina refuugiumis, mida võib teatud mõttes pidada soomeugrilaste (vahe)algkoduks. Rännul sellest refuugiumist jääjätumaal Eestini välja toimisid ka teiste läänemeresoome naaberkeelte mõjud. Viimastest tulenevalt on eesti keel väga sarnane näiteks soome keelega, kuid enesestmõistetavalt polnud eesti keel kunagi teiste läänemeresoome keeltega identne. Seetõttu on minu meelest ekslik arvata, et näiteks soome keel on säilitanud rohkem soomeugrilisust kui eesti keel. (Soome keele väga regulaarne ehitus annab pigem põhjust oletuseks, et see regulaarsus on suhteliselt hilja tekkinud, mõeldavalt "kokkupõrke" tulemusel soomlastele põhja poolt, sulanud jäälaama tagant vastu liikunud saamide soome keelest tugevasti erineva keelega. Pean näiteks võimalikuks, et eesti keel pole kunagi tundnud sellist järjekindlat possessiivsufiksite kasutamist, nagu seda näeme soome keeles: kala-ni 'minu kala', kala-si 'sinu kala', kala-nsa 'tema kala', kala-mme 'meie kala', kala-nne 'teie kala', kala-nsa 'nende kala'.)

Mannerjää taandus suuremast osast Eestist hiljemalt 13 000 aasta eest ning tõenäoliselt ligikaudu 12 000 aastat tagasi asustasid lõuna suunast (algselt Ukraina refuugiumist liikvele läinud) eestlaste esivanemad mannerjääst ja jäätõkke poolt paisutatud Läänemere veest vaba ala Eestis. (Vanimaks avastatud inimasustuse jäljeks Eestis - umbes 11 000 aastat - on Pulli suvine kalastuspaik Pärnu jõe suudme lähedal Edela-Eestis.) Rõhutan, et kiviaegsed kütid-kalurid-korilased ei võtnud põhjendamatult ette suuri rändeid, ammugi mitte juba asustatud aladele. Mannerjää sulades liiguti küll inimtühjale jääjätumaale. Eesti asustajad olid geneetiliselt tavalised eurooplased (europiidid). Eestisse liikujate hulka või lausa Eestisse välja võis jõuda ka Ibeeria refuugiumist pärinevaid (näiteks geneetiliste emaliinide haplogruppi V esindavaid) asukaid Edela-Euroopast, kusjuures erandlikku pagurännet juba asustatud alale põhjustava tõukejõuna toimisid mõeldavalt Kesk-Euroopa vulkaanipursete (Laach ja Ulm) poolt põhjustatud looduskatastroofid 13 000 ja 11 000 aasta eest. Pagulased võisid kaasa tuua ka võõraid keelemõjusid. Kõik Eestisse jõudnud inimesed olid kiviaegsed kütid-kalurid-korilased, kes jätkasid oma elatuse hankimist samal viisil ka Eestis. Seejärel ei toimunud enam massilisi rändeid Eesti alal.

10 000 aasta eest Lähis-Idast levima hakanud põllundus jõudis koos põlduritega Pariisi laiuskraadini umbkaudu 7 500 aastat tagasi. Tegemist võis olla tollase Musta mere ranniku järsu ja suure üleujutuse poolt põhjustatud põgenikelainega. Tavaliselt arvatakse, et levivad põldurid olid indoeuroopakeelsed. Kuid ei saa jätta arvestamata ka võimalusega, et indoeuroopakeelsed olid tegelikult ainult hobusekasvatajad-röövratsanikud, kes alistasid juba põllundusele üle läinud elanikkonda järjest oma ülemvõimule ja kelle keele alistatud põldurid omaks võtsid. Nii või teisiti, kuid koos põllundusega levisid ka indoeuroopa keeled. Eesti ala arheoloogilised leiud näitavad, et siin õpiti põllunduse algeid tundma umbes 5 000 aasta eest (kas iseseisva naabritelt äraõppimise teel või mujalt saabunud põllunduspioneeride kaasabil).

Meie ajaarvamise 13. sajandil, kui eestlased olid juba aastatuhandeid olnud põldurid, alistati nad indoeuroopakeelsete vallutajate, täpsemalt germaanikeelsete professionaalsete röövratsanike poolt. Germaani ratsaröövlite eliit ja nende kannul saabunud muud germaani asjamehed moodustasid Eestis siis ja hiljem ainult tühise vähemuse elanikkonnast. Nad olid seisusevahedega lahutatud eesti talupoegadest ja jäid elitaarselt germaanikeelseteks. Neil asjaoludel eestlased - peale üksikute erandite - ei saanudki minna üle eliidi germaani keelele. Eesti keele saatus oleks kujunenud tänaseks hoopis teiseks, kui vallutajateks oleksid osutunud slaavikeelsed, millest annab tunnistust soomeugrikeelse elanikkonna massiliselt toimunud vene keelele siirdumine Venemaal. Eesti germaanikeelne eliit esindas lisaks läänepoolse Euroopa tsivilisatsiooni ja kristlikku läänekirikut, mille väärtustest jõudis nii mõndagi ning aja jooksul ikka rohkem ka eesti talupoegadeni.

Kõiki Fillus publitseeritud materjale võib kasutada vaid Autoriõiguse seadusega ettenähtud korras.
Täpsema info leiate Autoriõiguste leheküljelt.