 |
||||
|
 |
 |
|
|
|
||||
|
|
|||
|
||||
Venepäraste eesnimede mugandamine vadja ja eesti rahvakeelesSeminaritöö SISUKORDSissejuhatus SISSEJUHATUSLäänemeresoome rahvastest on põlised õigeusklikud karjalased, isurid, vepslased, vadjalased ja setud. Möödunud sajandi keskpaiku toimunud usuvahetusliikumise tulemusena kuulub ortodoksse kiriku juurde veel suur osa Lõuna-Eesti ja Saaremaa elanikkonnast. Revolutsioonieelsel Venemaal oli eesnime andmine rangelt reglementeeritud. Lapsele võis anda ainult kirikukalendris sisalduva nime. Praktikas nägi see välja nii, et vastsündinu sai nime vastavalt sellele, millise pühaku austamise päeval ta ilmavalgust nägi. Suurem osa muistsetest nimedest (nii läänemere-soome kui ka vene) arvati paganlikeks (vanadest vene nimedest olid pühakupäeva saanud vaid Vladimir ja Vsevolod). Mainitud olgu, et slaavi kirik mõnede pühakute austamiseks kalendris mitu päeva, sageli isegi väga palju päevi on andnud. See annab aluse ja ka seletuse ühtede ja samade nimede erakordselt laiale levikule. Nii esineb näiteks Ivan kirikukalendris koguni 170 päeval aastas. (Schlimpert/Schultheis 1988: 34) Käesolevas seminaritöös peatutakse põgusalt õigeusu levikul Eesti (ja ka Vadja) aladele, uurimuse peamiseks eesmärgiks on aga ülevaate andmine slaavi kiriku kalendrinimede mugandamisest eestlaste ja vadjalaste juures. Võimalik, et just isikunimed olid üheks esimestest slaavi laenude kihistustest, mis läänemeresoomlaste poolt vastu võeti. Slaavi kalendrinimed ei ole aga läänemeresoomlaste juures tarvitusel esialgsel kujul, nimed on rahvasuus mugandunud ja omandanud mitmesuguseid apokoopilisi ja sünkoopilisi vorme ning seeläbi foneetiliselt ja morfoloogiliselt rahvapärasteks muutunud. Need mugandumise nähud ongi seminaritöös vaatluse all. Eesti alal esinenud nimesid ja nende mugandatud vorme on seminaritöös käsitletud Ida-Saaremaa, Ida-Eesti (Mustvee) ja setu piirkondade näitel, kuna seminaritöö maht ei võimaldaks enamat. Ida-Saaremaa nimede mugandumisest ülevaate andmisel toetutakse Juhan Peegli kogutud materjalidele, setu nimede osas Jaak Simmi materjalidele. Seminaritöös käsitletud Mustvee isikunimed on kogunud autor, Mustvee vanausuliste juurest saadud uurimismaterjal koosneb 178-st rahvapärasest vastest 106-le ametlikule kalendrinimele. Vadja alalt on mugandatud vasteid 180-le kalendrinimele (108 mehenime kokku 186 mugandiga; 72 naisenime 132 mugandiga). Osa vadja ainestikust on seminaritöö autor kogunud kahe Vadjamaa ekspeditsiooni käigus, kuna teine osa vadja isikunimede mugandatud variante on välja nopitud Paul Ariste ekspeditsioonide päevikutest, mis paiknevad Tartus kirjandusmuuseumis. 1. KIRIKUSLAAVI KEELE SÜNNISTEsimese kirikuslaavi keelesündi mõjutanud tegelasena mainitakse harilikult Kyrillost. Nimelt üht poliitilise loomuga sündmust tema elust. Aastal 863 saabus Bütsantsi keisri Mikael III juurde Moraavia vürsti Rastislavi ülesandel saatkond, kes palus võimalust saada Bütsantsilt Moraaviasse õpetajaid, kes õpetaksid rahvast nende emakeeles. Asjaga määratakse tegelema vennad Methodios ja Konstantinos (kes hiljem enne oma surma saab Roomas nime Kyrillos). Kyrillos asus tööd juhtima, koostas slaavi tähestiku ja asus Uut Testamenti tõlkima. Ent keel, mille Kyrillos valis oma töö tegemiseks, ei olnud üldsegi mitte moraavlaste keel, kellele Rastislav legendi järgi oli palunud õpetajaid. Näib, nagu oleks Kyrillosel ja Konstantinosel olnud märksa suuremad plaanid - luua paljudele, kui mitte kõikidele slaavi keeltele ühine kirjakeel. Võttes põhjaks elava lõunaslaavi keele lootsid vennad, et seda mõistetakse ka mujal slaavi maades ning see meeldib inimestele rohkem kui täiesti võõras kreeka või ladina keel. Loomulikult oli neil õigus. Uue kirjakeele suurem õitsengu periood oli Bulgaarias tsaar Simeoni valitsusajal 893-927, mil sündis suur hulk kirikuslaavi kirjandust. Bulgaariast levis kirikuslaavi kirjandus omakorda serblastele ja venelastele. Neis maades on kirikuslaavi keel liturgilise keelena püsinud tänapäevani, varem oli see nende maade kirjakeeleks. (Kalima 1952 : 20, 21) 2. SLAAVI KIRIKU LEVIKUST2.1. Õigeusk Eesti- ja LiivimaalVäidetavalt hakkasid ida-slaavi hõimud põhja ja lääne poole liikuma I aastatuhande keskel. See mõjutas ka läänemeresoome rahvaid - naabruses loodi võimsad vürstiriigid: Novgorod, Pihkva ja Polotsk. Novgorodi vürst Vladimir võttis ristiusu vastu 989. aastal, Novgorodist lähtusid ka esimesed ristiretked eestlaste-liivlaste aladele. Aastal 1061 rajati Tartusse statsionaarsed õigeusu kirikud. Siiski ei olnud vene kirik veel nii tugev, et seda laiendada naaberaladele. Alates 13. sajandist elunes õigeusk vaid Eesti ala linnades ning oli seotud kaubandusega. Linnades olid venelaste linnaosad, mida nimetati russkii konets. Üks 15. sajandi allikas (metropoliit Isidoruse reisikiri) mainib Tartu kohta, et linnas on kaks kirikut, ent kristlasi vähe. 16. sajandil rajati õigeusu kirikuid Narva ja teistesse linnadesse. Õigeusk oli läbi löönud suuremates kaubalinnades, eesti rahvale oli aga õigeusu mõju tühine. Peale Põhjasõda anti õigeusu kirikule täielik tegutsemisvabadus. 18. sajandil saab alguse õigeusu maakoguduste loomine. Esimene säärane asutati 1752. aastal Räpinas, kuhu oli Venemaalt paberitööstuse tarvis töölisi toodud. Teiseks maakoguduseks oli 1759. aastal loodud Värska õigeusu kogudus, mõne aja möödudes järgnes Mustvee kogudus. 1748-1750 rajati õigeusu kirik ka Saaremaa keskusesse Arensburgi. 19. sajandi neljakümnendatel aastatel toimus massiline usuvahetusliikumine, õigeusku siirdumisega lootis maarahvas peamiselt oma majandusliku seisukorra paranemist. Nii oli 1848. aastaks usku vahetanud ~70 000 inimest. Aastal 1904 oli Lõuna-Eestis õigeusklikke 14%, Eestimaa kubermangus 7%.(Klaas 1995) 2.2 Ida-Saaremaa19. sajandi 40. aastad olid Saaremaal väga rasked. Oli ikaldus, aganaleivastki tuli puudus. Eriti just maanälg ja soov vabaneda rängast mõisateost sundisid rahvast "keisri usku" minema. 1846.-1848. aastani rändas inimesi tuhandete kaupa Kuressaarde vene preestri juurde ennast uude usku kirjutama. Kokku siirdus apostlikku õigeusku 13 877 saarlast ehk 29,8% Saaremaa tollasest elanikkonnast; eriti võimsalt just Saaremaa idaosas (Muhu, Pöide, Karja ja Jaani kihelkonnast).(Peegel 1959: 97) Rahva majanduslik elu jäi usuvahetuse tulemusena endiseks. Teatud jälgi jättis uude usku siirdumine aga murdekeelde. Nimelt tõi usuvahetus venepäraste eesnimede näol kaasa uue, murdekeeles varem tundmata võõra keelelise kihistuse. Võõras element võeti murdekeelde vastu, see assimileerus ja mugandus seal, nagu oli toimunud varasemate laenudegagi. Et laenude võtmise aeg on teada, siis on seda huvitavam jälgida, missugused seaduspärasused ja tendentsid valitsesid kohalikus murdekeeles ja kuidas need võõrapäraseid elemente rahvakeelele vastuvõetavaks ümber vormisid. "Keisri usku" salvimisel asendasid preestrid paljud endised luterlikud eesnimed kõlaliselt lähedaste venepäraste eesnimedega. Nimede rahvapärased vasted aga loomulikult säilisid ja seda mitte ainult ümbersalvitutel, vaid ka hiljem ristitutel. (Peegel 1959: 98) 2.3 Mustvee vanausulisedVene õigeusu kiriku reformid viidi läbi aastatel 1653-1656 patriarh Nikoni juhtimisel, 1666. aastal tunnistas kirikukogu reformid õigeteks. Reformide vastaseid hakati nimetama vanausulisteks. Võimude poolt tagakiusamise eest põgenes suur osa vanausulistest Peipsiäärsele territooriumile. Aastal 1868 oli Peipsi ääres 1715 vanausulist; 1930. aastal arvatakse kogu Eestis olevat olnud 8000 vanausulist, kellest 2/3 elas Peipsi ääres.(Raudsepp 1995) Arvuliselt on vanausulisi praegu Eestis ligilaudu 15 000. Peipsi ääres on Mustveest alates kuni Piirissaareni 11 kogudust, mis on "salaja" tegutsenud ja inimesi slaavi kiriku kalendrist lähtudes ristinud ka nõukogude perioodil. Kiriku traditsiooni on siiski tekkinud põlvkonna pikkune paus, tänapäeval üritatakse seda traditsiooni taastada. Ristimine peab kirikuseaduse järgi toimuma kuni neljakümne päeva jooksul pärast lapse sündi (ent on ka erandeid, 1987 aastal ristiti Raja külas 86-aastane naine). Nime panekul on ka valikuvõimalus - meeldiva eesnime võib valida 8 sünnijärgse päeva jooksul kalendris esinevate nimede hulgast, seejuures on tüdrukutele nime valimise periood pikem - kaheksa kalendripäeva sündimisest ette- ja tahapoole. Ei ole teada, miks tüdrukute osas nimede valimise periood pikem on, võibolla seepärast, et slaavi kirikukalendris on üldse kokku mehenimesid tunduvalt rohkem kui naisenimesid. Nii nimetatud vanausklike ristiusu traditsioonid on arhailisemad kui õigeusklikel, kalendris sisalduvate eesnimede valik on pisut väiksem. Kui perekonnas sattuvad lapsed sündima ühel perioodil, siis ei ole midagi parata - mõnes peres on mitu Vanjat (Ivan), neid võib hüüda vastavalt Staryi Vanja ja Väike Vanja. Ühenimesus ei ole probleemiks. 2.4 SetudEesti hõimudest üheks eripärasemaks on Kagu-Eestis elavad setukesed, kes - erinevalt teistest eestlastest - on põline ortodoksne rahvas. Setusid oli enne teist maailmasõda umbes 18 500, praegu aga vaid ligikaudu 8000. Tähtsamad setude keskused on Eesti poolel Meremäe, Obinitsa ja Värska; Vene poolel Ibroska ja 1470ndail asutatud Petseri klooster, mis on tuntud ortodoksi keskus.(Järv 1995:105) Peale setukeste on läänemeresoome rahvastest põlised õigeusklikud veel karjalased, isurid ja vadjalased. 2.5 VadjalasedIngerimaa vanemaid asukaid on olnud vadjalased ja isurid. Mõnede arheoloogiliste leidude põhjal on võimalik oletada, et piirkonda on saabunud uusi elanikke aastatel 300-600 pKr Ida-Eestist. Arheoloogide andmeil oli Isuri lavamaa elanikkond veel XI-XV sajandil suhteliselt heterogeenne, piirkonnast avastatud kääpad ja ?alnikud kuuluvad vadjalaste kirdehõimule. Mitte kuidagi ei ole õnnestunud tõestada, et XI-XIII sajandil oleks Isuri lavamaale tulnud nimetamisväärsel hulgal vene koloniste. Segaelanikkond kujunes siin nähtavasti järgnevate sajandite jooksul. (Ligi 1989: 23) Vanematesse vene allikatesse ilmuvad vadjalased (vene k. vod) II aastatuhande alguses (1069.a.). Vene riigi rajamise aegu kuulus Vadjamaa majanduslikult ja poliitiliselt Novgorodi vürstiriigi koosseisu, selle elanikud ristiti ortodokssesse usku. Arvukad sõjad ja näljahädad laastasid elanikkonda, siiski oli paikkond keskaja lõpul enam-vähem ühtlaselt asustatud. See ilmneb eelkõige 1500. aastast pärinevast Vadja Viiendiku tulumaksuraamatust, kuhu on märgitud ka Ingerimaa tähtsamad keskused. Elanike rahvus selles ei kajastu, kuna inimeste nimed olid juba venestatud. (Leskinen 1995: 166) Stolbovo rahu tulemusena siirdus Vadjamaa Rootsi haldusesse. Sel ajal oli ortodokssus juba vadjalastes juurdunud ja paljud neist olid sunnitud luteri usu eest Venemaa teistesse osadesse siirduma. Põhjasõja järel kuulus vadja ala taas Venemaale. (Heinsoo 1995: 151) Niisiis oli vadjalane enne Oktoobrirevolutsiooni ametlikult kristlane, õigeusklik. Seejuures pidas ta tugevalt kinni uskumustest ja kommetest, mis olid päritud esiisadelt ja mis kajastasid seda miljööd, milles vadja ühiskond oli elanud enne seda, kui tekkis tihe kultuuriline, majanduslik ja ideoloogiline side venelastega.(Ariste1969: 6) Vadjalased - kuuludes õigeusu kiriku juurde - pidid oma lastele andma nimed kirikukalendrist lähtuvalt ning seda on tehtud ka nõukogude perioodil. Kalendrinimi on aga harva rahvasuus käibel muutmata kujul. 3. MUGANDUMISE NäHUD3.1. Erijooni Ida-SaaremaalKaksikkonsonantsust sõna algul on uutes nimedes reeglipäraselt välditud. Näiteks: Laudja < Klavdija; Senna, Senni < Ksenja; Vladimir > Ladimer. Võõrapärased häälikud ja häälikuühendid asendati murdeomastega. Näiteks: b>p : Bori'ss > Pooris; f>v : (Timo)fei > Veiju (Muhu), Fedja > Veida; z>s : Zinaida > Siina, Zoja > Sooja, Nade?da > Testa; vd>ud : Klavdia > Laudja. Intervokaalne ? on asendatud lühikese palataliseeritud s-geminaadiga: Mi?a > Missa, Sa?a > Sassa. Terve rea võõrapäraste eesnimede puhul pääses kehtivusele eesti keele põhiline seaduspärasus, mis nõuab pearõhku esimesel silbil. Selle seaduse toimel on tekkinud nimekujud nagu: Andre < Andrei; Pooris < Boris; Iivan, Iivand < Ivan; Matve < Matvei; Rahvel < Rafael; Särge < Sergei; Timmu < Timofei; Vassel < Vassili. (Peegel 1959: 99) Diftong järgsilbis on kadunud (Andre, Matve, Särge jt). Sekundaarne dentaal sõnas iivanD Pöidel (vrd vaindlane). Teatud puhkudel kaasneb rõhu siirdele vokaali pikenemine (Pooris, Iivan). Vaatlusaluste mugandumiste teine põhiline seaduspärasus seisneb selles, et võõrapärasest nimest võeti murdekeelde üle vaid sõnaosa pearõhulisest silbist alates. Näiteks: Iida < Zinaida; Iiza > Raissa (ss on pärast pikka i-d lühenenud); Keeni < Jevgenija; Kooru (Muhu) < Grigori; Seiju, Seija < Aleksei; Seeni < Arseni; Siija < Anastassija; Teemi < Artemi; Testa < Nade?da; Tooli < Anatoli; Milla < Ljudmila; Niina < Antonina; Riina, Rii < Irina.(Peegel 1959: 99) Üsnagi levikuvõimelisteks on rahvakeeles osutunud venepäraste eesnimede deminutiivsed lühendid, mida vene keeles kasutatakse laste hüüdnimedena või koduses familiaarses toonis. Niisuguste nimede mugandumisel on huvitav jälgida vene tugevasti palataliseeritud dja-, lja-, nja-, sja-, tja-ühendite mugandumist murdeomasele foneetikale. Nimelt on j murdekeeles assimileerunud eelneva l-, n-, s-, või t-ga, millest sel teel on kujunenud lühike palataliseeritud geminaat. Nt. Lal'l'a < Ljolja; Ol'la < Olja; Kol'la < Kolja; Sen'na (Sen'ni) < Ksenja; Tan'na < Tanja; Val'la < Valja; Vas'sa < Vasja, Vit'ta < Vitja. Seevastu st-ühend on pärast j-i kadu säilinud: Ko?ta~Kosti < Kostja; Na?ta < Nastja. (Peegel 1959: 99) Nii mitmeski nimes on aset leidnud rahvaomase ja laenatud elemendi liitmine laenatud nimeosale. Seesuguse joonena torkab eeskätt silma diminutiivset algupära u-sufiksi liitmine laenatud nimeosale. Näiteks: Koor+u > Kooru; Sei+u > Seiju; Vei+u > Veiju. Üksnes mõningal puhul on asjaomase sufiksiga moodustatud eesnimi kasutusel ainult lapse hellitusnimena (Va??u 'väike Vassel'; Vol'l'u 'väike Vol'l), üldiselt kasutatakse neid aga täiskasvanud inimeste puhul (vrd Leenu, Liizu, Ku?tu, mida murdes kasutatakse just vanade inimeste kohta, kuna lastenimedes esineb vastavalt Leeni, Liizi, Ku?ti).(Peegel 1959: 100) 3.2. Erijooni nimede mugandumisel MustveesKaksikkonsonantsuse vältimine sõna algul, näiteks: Dmitri > Dima, Mitja; Pjotr > Petja, Peeter; Spiridon > Pirka; Vladimir > Volli, Valodja. Kaksikkonsonantsust on välditud ka vokaali lisamisega nime algusesse: Ksenja > Aksju?a, Akseenja, Aksenijaana. Pearõhu ümber tõstmine esimesele silbile esines nimedes Bori·ss > Po·ris; Filimo·n > Fi·limon; Fili·pp > Fi·lipp; Klavdi·ja > Kla·vdija. Rõhu siirdest tingitud vokaali pikenemine esimeses silbis esines järgmistes nimedes: Iri·na > Iira; Rai·ssa > Raaja; Roma·n > Rooma; Sevastja·n > Seeva; Spirido·n > Spiira; Lukia·n > Luu?a; Jelizave·ta > Liiza. Venepärase eesnime lühendamiseks on mitu varianti. Üheks selliseks variandiks on sõnaalgulise vokaali kadu (nt. Afanassi>Fanassi; Agrippina>Grippiina). Osa nimesid on kõnekeelde üle võetud alates pearõhulisest silbist, näiteks Polikarp > Karpa, Karp; Ivan > Vanja; Agafja > Ganja. Rohkelt kasutatakse vene keeleski levinud deminutiivnimesid, mis moodustatakse antud juhul nime esimesest või teisest silbist lisades sellele vene deminutiivsufiks -ja. Nii on moodustatud järgmised nimed: Bori·s > Borja, Galina > Galja, Gennadi > Genja, Justina > Ustja, Matrjo·na > Mor'tja, Nade?da > Nadja, Rodio·n > Rodja, Valenti·n > Valja, Varva·ra > Varja, Vassi·li > Vasja; Antonina > Tonja; Nikolai > Kolja; Agafja > Ganja; Ivan > Vanja. Samuti on esimesest silbist moodustatud deminutiive -ka abil: Sevastian > Sehvka, Spiridon > Spirka. Ühesilbilise nime suupärasemaks muutmisel on lõppu lisatud vokaal nimedes Lavr > Lavra; Karp > Karpa; Lev > Leva. Mõnede eesnimede puhul on meeste ja naiste nimede kõnekeelsed variandid kokkulangevad: Aleksandr, Aleksandra > ?ura; Justin, Justina > Us'tja. Osa nimedest on käibel nö päris eestipärasel kujul (nende nimede algupära ei ole siiski kaugeltki mitte läänemeresoomeline): Paul < Pavel < Paulus (kreeka-ladina 'väike' (Rajandi 1966: 142)); Peeter < Pjotr < Petrus, Petros (kreeka 'kalju' (Rajandi 1966: 142)) ; Volli < Vladimir (muinasslaavi 'rahva valitseja', siiski muistne indoeuroopa tüvi (Rajandi 1966: 182)); Villem < Fiofilakt; Andrus < Andrei < Andreas (kreeka 'mehine, vapper' (Rajandi 1966: 25)); Liina < Kapitoli·na; Liisa < Jelizaveta. Ühe nime puhul on näha paljudele vene murretele omase vokaali ees asetseva f asendamist h-ga: Faddei > Haddei. Samuti on esinenud osadele vene murretele omast konsonandi ees seisva v muutumist u-ks (Simm 1983:96) nimekujus Pavel > Pavlik > Paulik. Väga paljud nimed on käibel sisestruktuuri muutmata. 3.3 Erijooni setudelVene nimed on Setu murraku häälikulisse süsteemi muganedes läbi teinud suuri muudatusi. Eranditult kõikides nimedes on rõhk siirdunud esimesele silbile, olenemata rõhu asukohast venekeelses nimekujus. Vene sõnaalgulised helilised d, g asendatud vastavate teenuisklusiilidega (Tanno < Danil, Kaaro < Gavril, Karassima < Gerassim, Kurjan < Gurjan), nagu see eesti keelele omane ongi. Enam kui Mustvees esineb setukestel täishääliku-eelse f asendamist h-ga, seda läheduses kõneldava Pihkva murde eeskujul (Hoko < Fjokla; Hilip, Hilp, Hipp, Hippo < Filipp). Pihkva murdele on iseloomulik veel konsonandi ees seisva v muutmine u-ks (Kaurila < Gavrila; Ouda < Avdotja; Lauri < Lavr).(Simm 1983 : 96) Algläänemeresoome rõhutute järgsilpide diftongi järelkomponent i on setu murdes kadunud: -ei > -e, -oi > -o (> -u). Teise silbi diftong on üldiselt kadunud: Andre < Andrei; Hade < Faddei; Karne < Kornei; Mate < Matvei; Serge < Sergei. Mõnel juhul on setu nimi pikenenud: Hedula < Fedul; Karassima < Gerassim; Karpa < Karp. Mõnikord on murdekeelde võetud sõnaosa pearõhulisest silbist alates: Niida < Leonida, Stepanida; Kandra < Nikandra. Esimese silbi vene rõhulisele vokaalile vastab tavaliselt pikk vokaal: Heesa < Fesja, Hoomka < Fomka, Oola < Olja, Hooka < Foka, Laaser < Lazar, Miiter < Mitra jne. Kaksikkonsonanti nime algul on püütud vältida: Ladi < Vladimir; Tepa < Stepa, Stepan. Vokaalide vahelised l, m, n on gemineerunud: Kullin < Kulina; Kullo < Kulja; Semmen, Semmo < Semen; Tanno < Danil. See on lõunaeesti murretes tavaline. lj ja sj on assimileerunud nimedes Illo < Ilja; Mello < Jemeljan; Vassa < Vasja. Sõna sees on vokaalide vaheline s > ss (Issak < Isak, Ossip < Osip, Vassa < Vasja). Paljudes nimedes on lõpuvokaal kadunud (nt. Mikit < Mikita < Nikita). Naiste ja meeste eesnimede mugandused võivad puhuti kokku langeda: Tepo < Stepan, Stepanida. (Simm 1983: 97) 3.4 Erijooni vadjalastelVadjalastegi puhul on slaavi antroponüümid omandanud mitmesuguseid apokoopilisi ja sünkoopilisi vorme ning seeläbi morfoloogoliselt rahvalikeelseiks muutunud. Läänemeresoomelisele mugandanmisviisile on eriti omased apokoopilised vormid, lisaks vadja muganditele esineb seda karjala, isuri, setu ja ida-eesti nimede puhul.(Ariste 1980 : 81) Noomenite deminutiivsufiks -oi/-ei on olnud tuntud kogu läänemeresoome keelealal.(Mägiste 1928 : 227) Selle sufiksi abil on moodustatud ka eel-kristlikke nimesid. Kuna suurem osa ortodokssetest nimedest on vene keeles saanud deminutiivse lõpu, siis on ootuspärane, et sama mudelit on järgitud ka läänemeresoomlaste poolt, ainult et vene sufiks on asendatud omade vahenditega. (Ariste 1980 : 82) Seejuures on tuletamisel ära kasutatud vaid laennime kaks esimest silpi, harvem mõni pearõhuline järgsilp (Sophie > Viiu). Apellatiivide puhul on -oi/-ei vadja keeles üsna ebaproduktiivne, esineb vaid kivinenud üksiksõnus (nt emo, pojo, pääsko). -oi/-ei on esinenud vadja ja eesti keeles kõrvuti ühe ja sama funktsioonilise deminutiivsufiksina, tihti samast tüvestki.(Mägiste 1928 : 55) Vadja keele vaipoole murrakus on vastavalt häälikuseadusele toimunud muutus -oi > -o (Ariste 1980 : 82), st rõhutute järgsilpide algläänemeresoome diftongi järelkomponent -i on kadunud. (Mägiste 1928 : 54) Mõned nimed näiteks: Agafja > Oko (Vai); Nikifor > Miko (Vai, Ku, Ka, Ma, Le); Paraskovja > Par'o, Paro (Vai, Ku, Ma); Grigori > Kiko (Vai); Avdotja > Oto (Vai) Läänemeresoome keeltes esineb veel u-/ü-deminutiivsufiks. Selle abil on nimemugandeid moodustatud ka vadja keeles: Aleksei > Ol'u (Lu); Stepan > Stopu (Lu, Li); Anna > A?u (Vai, Ma , Ka, Kõ); Agrippina > Ogru (Lu); Agafja > Ogu (Lu); Artemi > Art't'u (Lu) Vene keele mõjul on populaarne ska-/sko-deminutiivsufiks, mis on leidnud kasutust nii apellatiivide kui antroponüümide osas. Sel sufiksil on peamiselt pejoratiivne-humoristlik tähendusvarjund (Ariste 1948 : 126) ning ska-/sko-sufiksi abil moodustatud isikunimedega kutsutakse noori inimesi (vanusega kuni 40 a.). Näiteks: Aleksandr > Saska (Jõ); Georgi > Joska, Josko (Jõ, Lu, Li) Foneetiliselt poolelt on huvitav rõhuta sõnaalguliste vokaalide a ja o küsimus. Need vokaalid võivad kaduda (B?cklund 1956 : 22) või ametlike kristlike nimede sõnaalguline a vene keele foneetika ja rahvakeele mõjul ka vadja keeles o-ks muutuda. Selle muutuse tulemusena me leiame Akulina asemel Okulina, Andrei asemel Ondre, Afanassij asemel Ofonja, Avdotja asemel Oto jne. Sõnaalgulise vokaali kadumise näiteks võib tuua järgmised nimed: Agrippina > Gru?a, Anastassija > Nasto jne. Selgelt läänemeresoomeline joon on pearõhu toomine nimes esimesele silbile, seda peaaegu kõikidel juhtudel ka lähiminevikus kogutud materjalt puhul hoolimata sellest, kus on rõhk asetsenud kiriklikes slaavi nimedes: Aleksei· > Olekse; Andrei· > On'dre; Faddei· > Fadde; Filimo·n > Filjo; Foma· > Fo·ma; Gavri·l > Ga·vril, Gar'o, Gaabre; Kristi·na > Kri·stina; Matvei· > Ma·t'fe, Matte; Stepa·n > Tepo jne. Rõhu ümbertõstmine on põhjustanud esimese silbi vokaali pikenemist: Gavri·l > Gaabre (Vai), Tihho·n > Tiiffona (Vai), Zinai·da > Siina. Teise silbi diftong on üldiselt kadunud: Ondre < Andrei; Hadde < Faddei; Mat'o (Ku), Mad'jo (Ra) < Matvei; Serge < Sergei. Kaksikkonsonantsuse vältimist nime algul esineb kogu vadja alal ning samuti teiste läänemeresoome rahvaste juures: Dmitri > Mito, Mitjo, Miiteri, Miitre; Ksenija > Oke, Oksju; Grigori > Kiko, Spiridon > Pirkko, Vladimir > Vol'o, Fjodor > Füüdera. Mitmesugused muutused puudutavad häälikut v erinevates positsioonides: v võib muutuda klusiiliks: -vr->-br- (Gavril > Gaabre), -v->-p- (Klava > Klapa). v võib muutuda u-ks ning eelneva vokaaliga diftonge moodustada: -vr->-r- (Gavril>Gauro), -vd->-ud- (Jevdokija > Oudei, Oudekko, Oudekki). Häälik v võib hoopis kaduda: -rv->-r- (Varvara > Var'o, Var'u); -vr- > -r- (Gavril > Garo); -vd->-t- (Avdotja > Oto; Jevdokija > Oto). Mõningad slaavi laennimed on üle võetud pearõhulisest silbist alates: Antoni·na >Niina, Jevge·nija > ?enja, Jele·na > Leena, Polika·rp > Karpa, Karpo. Antroponüümide puhul on sõnaalguline f sageli muutunud h-ks, kuigi laennimisõnades on see säilinud: Fevranija > Hovra (Jõ, Li, Lu); Faddei > Hadde (Jõ) Foma· > Hooma (Jõ) Slaavi sõnasisesele f-le vastab vadja keeles hv, p: Afanassi > Ohvo (Vai) Trofim > Tropo (Vai) Sama häälikumuutus on levinud karjala nimemugandustes (Sohroi < Sofron; Dehkimä < Jefim; Huohpi < Feofan; Ohvoi < Afanassi; Parppoi < Parfeni). Samas on ehk huvitav märkida, et apellatiivide puhul vastab vene keele f-le karjala keeleski f.(Kalima 1952 : 71) Kinnise silbiga lõppevaid meeste nimesid on pikendatud lisades neile lõppu vokaal, enamasti -a, aga ka -i, -o või -u: Anto·n > O·nttuna, Bori·ss > Bori·ssa, Dani·l > Da·nila, David > Davida, Fili·pp > Fili·ppa, Fjodor > Füüdera, Karp > Karppa, Kuzma· > Kuu·zima, Mark > Markku~Markko, Miro·n > Mi·rona, Nestor > Nesteri, Nikano·r > Nikanoora, Nikifor > Mikifoora, Onissim > Onissima; Pahho·m > Pa·homa, Pavel > Paavila, Platon > Platona, Prohhor > Proofora, Roma·n > Ro·mana, Safo·n > Sa·fona, Semjo·n > Se·mona, Trofim > Trofima. Mõnigatel juhtudel on naiste ja meest nimede mugandatud vormid kokku langenud: Stepan, Stepanida > Tepo (Jõ, Li, Lu); Aleksandra, Aleksandr > Ol'o, Ol'u; Paraskovja, Parfei > Paro (Jõ, Lu, Ka). KOKKUVÕTELäänemeresoomlaste esimesed kokkupuuted õigeusuga toimusid tänu ida-slaavlaste liikumisele põhja ja lääne suunas. Läänemeresoomlaste vahetus läheduses loodi vägevad vürstiriigid (Novgorod, Pihkva ja Polotsk), mis juba esimese aastatuhande lõpul ristiusu vastu võtsid. Ristiusku üritati levitada ka paganate hulgas. Läänemeresoome rahvastest on põlised ortodokslased karjalased, vepslased, isurid, vadjalased ja setud. Õigeusku ristitud inimesed said (ja saavad ka praegu) eesnime slaavi kirikukalendris sisalduvate nimede seast, enamik muistsetest eesnimedest arvati paganlikeks. Kreeka-slaavi päritolu antroponüümid ei ole rahvasuus käibel muutmata kujul. Läänemeresoomlaste juures esinevad nende nimede mitmesugused sise-ja lõpukaolised vormid ning seeläbi on isikunimed nii foneetiliselt kui morfoloogiliselt murdeomaseks muutunud. Peamised tendentsid, mis ilmnevad seminaritöös käsitletud Ida-Saaremaa, Mustvee, setu ja vadja piirkondade kreeka-slaavi isikunimede rahvapärastamisel, on järgmised. Kõigis vaadeldud piirkondades (nii Ida-Saaremaa, Mustvee, setu kui ka vadja nimede puhul) tuuakse pearõhk isikunimes esimesele silbile, hoolimata sellest, kus asetseb rõhk ametlikus kalendrinimes. Rõhu siirdamine on sageli põhjustanud esimese silbi vokaali pikenemist. Näiteks Bori·s > Poo·ris (Ida-Saaremaa), Roma·n > Roo·ma (Mustvee), Gavri·l > Kaa·ro (setu), Gavril> Gaabre (vadja). Teise silbi diftong on tihti kadunud (nt. Andrei > Andre, Ondre; Matvei > Matfe, Matte). Kaksikkonsonantsust võõrapärase nime algul on reeglina välditud. Näiteks Klavdija > Laudja (Ida-Saaremaa); Spiridon > Pirka (Mustvee); Dmitri > Mito, Miitteri, Miitre (vadja); Stepan > Tepa (setu). Mitmesuguseid muutusi toimub labiodentaalide f ja v-ga. Sõnaalguline f on antroponüümides tihti muutunud h-ks, kuigi apellatiivides f reeglina säilib. Häälik v on erinevates positsioonides läbi teinud järgmisi muutusi: -vr- > -br-, -v- > -p-, -vr- > -ur-, -vd- > -ud-. Labiodentaal on aga aldis ka kaduma. Lisaks eelpool nimetatud ühisjoontele on vaadeldud piirkondade nimede mugandumisel produktiivsed oi-/ei-sufiksi abil moodustatud vormid. Samuti on rohkelt esindatud u-/ü-sufiksilised nimemugandid. Peale põliste läänemeresoome deminutiivsufiksite on kasutatud vene murrete ja rahvakeele mõjul levinud slaavipärast ska-/sko- liidet. Slaavi kiriku kalendrinimede tuletamisel on läänemeresoomlaste poolt ära kasutatud vaid ametliku nime esimene või teine silp, lisades neile meelepärane sufiks. KASUTATUD KIRJANDUS
|
|
Kõiki Fillus publitseeritud materjale võib kasutada vaid
Autoriõiguse seadusega ettenähtud korras. |
|
|||||
|
| |
|||
|
|||||